Tuli praksub, kuma paistab kaugele,

punast suitsu tőuseb üles kőrgele;

mőni puu ta ümber seisab,

hirmsat musta varju heidab;

tule ümber koos on küla

kaunid peiud, kaunid peiad.

„Laske käia! Suur on kuhi: üks ja kaks!

Aega pole kaelakuti sosinaks.

Kes saab tőlviku, mis punab,

juba sügisel teeb pulmad.

— Tooge hagu! Lőke loitku,

väike tüdruk, valva tuld sa.

— Laulu-Eszti oli ilus vaenelaps,

pőllutööst tal üle veel ei käinud jaks;

raske oli harjutada,

päikses ihu kőrvetada,

— külmaks kisub, tuul on vinge! —

habrast pihta kőverdada.

Nőtket pihta sirbid tal ei vaevanud,

pehmeid taldu tüükad veel ei piinanud;

nägu ümar, rinnad kőrged

nagu küpsel nisukőrrel

— kuu on täis, nüüd roomab peitu —

neiu oli aus ja őige.

Tuvi-Ferkó lambaid hoiab nőlvakul,

lambad ussikarja kehval villakul,

ise nukker… tea, kas maksab?

Vilepillgi aina nutab,

— Bodré ajab rebast taga —

kui ta Laulu-Esztrit saadab.

Laulu-Eszti — pőllule läks välja ta,

lőikajate juurde heitis puhkama;

ent kui uni saabus nendel,

küla taha jooksis kergelt,

— metsseakari tuhnib „kütist” —

neiud, ärge seda tehke!

Marjaokstes linast kleit tal rebeneb,

okkad-tüükad kiskvad sääred verele;

kus ta käib kui kurjad vaimud,

kui kőik sulased on uinund?…

— Oi, kui palju tähti sajab! —

Ärge seda tehke, neiud.

Tuvi-Ferkót tüüdanud on rohumaa,

otsib uut ja pilligi ei puhu ta;

Esztril, kes ei käi ta kőrval,

nahk on kalbe, laulud kurvad:

— kastet palju, muudkui langeb —

jumal teab vaid, miks ta nutab.

Nukrameelselt kőnnib, uitab väljadel,

ükski töö ei tule enam välja sel;

öö on pikk ja päev on poolik,

süda ohkab — üht vaid soovib:

— vuhisegu töö te kätes! —

surm, tee mulle pehme voodi.

Sügisudu maale laskus üleöö,

Adonyis on käsil juba maisitöö;

Laulu-Eszter eal ei tule:

kolis ära kalmistule;

— kell lööb kőlksu, see on Lombár! —

andke andeks kadunule.

Tuvi-Ferkó kauaks ajaks koju läks,

kuulis, kuidas vaesel Laulu-Esztril läks;

surnuaiale teeb käike,

sadagu vői paistku päike:

— huikab juba, tőotab häda! —

„Puhkavad siin mullas jäises.”

Ferkó ise sängis ei saa uinuda,

kinnisilmi täiskuu valgel jalutab;

kőrgelt-kaugelt pillimänge*

sekkub Laulu-Eszti häälde,

— lahti maast! Näed unes teda —

laulab nii, et: „Tule! Lähme!”

Ferkó jookseb otse üles künkale,

küla kellatorni otsa viib ta tee;

roniks veel kolm-neli vaksa,

pea käib ringi: tea, kas maksab?…

— Adonyis lööb kaksteist korda,

kauem rääkida ei jaksa. —”

Tuli raugeb; poisid kasukatele,

neiud őlgedele teevad aseme;

kőrgel őhus teispool pilvi

lendab lina, sellel pilli

puhutakse mőtiskledes

unenäos vői suisa ilmsi.

from Tumblr http://ift.tt/LpivKw

via IFTTT

from WordPress http://ift.tt/1eiXzC4

via IFTTT